Tuesday, August 5, 2014

Lahkumine


Ma siis alustan jälle sellega, et vabandan nii hilise postituse pärast. Tõesti varem ei jõudnud.

Igastahes, viimased päevad olid kohutavalt kurvad. Ma vist ei olegi varem oma elus 3 päeva jooksul nii palju nutnud.

23. Juunil käisime Christianiga Walmartist läbi, et ma saaksin osta koju kaasa komme ja lennukisse raamatu, mida lugeda. Käisime ka viimast korda Taco Bellis. Hiljem vaatasime Harry Potteri viimased osad ära.

Järgmisel päeval külastasime mitmeid mulle väga tähtsaid inimesi. Kõigi jaoks oli mul ka kingituseks mõni koolis tehtud keraamikaprojekt, kiri, raamat eestist ja ka Eesti šokolaadi. Esimesena veetsime aega vanaema juures. See läks üsna valutult, sest mu vanavanemad olid ikka toredad ja rõõmsameelsed nagu nad alati on. Järgmisena kohtusime minu tädi ja onuga. Rääkisime pisut juttu, andsime kingid üle, kallistasime ja jätsime nägemiseni. Viimasena külastasime Christiani vanemaid. Nende kodust sai mulle justkui teine Ameerika kodu ja perekond, sest ma veetsin seal väga palju aega. Nad on nii toredad, külalislahked ja armastavad. Ta ema loomulikult nuttis, sest ta on väga emotsionaalne inimene. Samuti oli ta mulle kirja kirjutanud, mis loomulikult mind ka nutma ajas.

Tagasi koju jõudes andis ema mulle kätte scrap booki, mille ta mulle koostanud oli. See oli väga võimas, ja see võttis tal palju aega ja unetuid öötunde. Lisan siia ka näiteks pilte mõndadest lehekülgedest.
America - Land that I Love

esimene lehekülg - välja lõigatud katked minu vahetuspere kirjast; pilt, mis oli minu yfu profiilis; pildid Eesti asukoha kohta...
ehk siis how it all began

random

prom ja osariigi meistrid pesapallis

kiriku noortegrupp

võrkpall ja sõbrad

lõppu oli ema pannud kõik ülejäänud pildid ja ajaleheartiklid korvpallist, mis vanaema oli alles jätnud

Lisa tegi väga suure töö ära, et kogu mu vahetusaasta mälestused kokku koguda ühte väga paksu raamatusse. Pole vist tarvis mainida, et ma nutsin.

Seejärel tuli see osa õhtust, kus mei´le jõudis päriselt kohale, et ma homme juba lendan.  Christian jäi jälle meile niiet järgnevad tunnid möödusid vaheldumisi pakkides (või üritades pakkida) ja nuttes. Kuidas sa pakid terve oma elu kokku??? See võttis mulle ikka mitmeid tuned aega ja ma pakkisin oma kotte ümber 4 korda. Lõpuks õnnestus mul kotid niimoodi kokku saada, et üks suur pagas kaalus 49.5 poundi ja teine 49.8 poundi. (50 poundi on lubatud). Mul oli ka kaks käsipagasit, mis ilmselt ületasid kõik kaalu ja suuruse piirid, aga sellest ma enam ei viitsinud hoolida ja õnneks sellega ka mingeid jamasid ei tekkinud mul.

Kui ma olin kotid enam-vähem kokku saanud, siis otsustasin ma, et ma ei taha viimast ööd niimoodi nuttes veeta. Niisiis läksime me Christianiga kl 3 öösel kööki küpsiseid küpsetama. Loomulikult oli täiesti võimatu seda vaikselt teha, aga kedagi me siiski üles ei ajanud (niipalju kui mina tean). Küpsistele kirjutasime peale tähed, millest tulid kokku sõnad "Thank you!". Küpsised koos teiste kingituste ja kirjadega kõigile pereliikmetele jätsime laua peale, et mu pere saaks need hommikul avastada.
Siis vaatasime veel filmi ja hommikupoole jõudsime ka paar tundi magada.

Hommik oli väga-väga kurb ja läks tohutult kiiresti. Juba oli käes hetk, mil vedasime mu pagasi autosse. Ma ei mäletagi õieti, mida mu vennad mulle ütlesid, kui ma neid esikus kallistasin. Ja Christianigagi sai hüvasti jäetud väga kiirelt. Juba istusin ma autos ja vaatasin, kuidas ma sõidan minema maja juurest, mis mulle vähema kui aasta ajaga nii lähedaseks sai. Sel hetkel ma väga midagi ei mõelnud ega tundnud. See ei jõudnud päriselt veel kohale, et ma ei lähe sinna õhtul tagasi. Ainus asi, mida ma praegu kindlalt mäletan, on see, et ma nutsin. Isegi praegu toob sellest kirjutamine pisarad silma. Seda tunnet on väga raske mõista inimesel, kes ei ole kunagi kodust lahkunud teadmata, millal ta sinna tagasi minna saab.

Lennujaama tulid minuga kaasa ainult ema ja isa. Check-inis läks meil nii kaua aega, et hüvastijätuks väga aega ei jäänudki. Kõndisime sinna maani, kust said edasi minna vaid piletiga reisijad koos. Siis adsid ema ja isa mõlemad mulle üle kirjad, mille nad olid mulle kirjutanud ja ema andis mulle ka kingituse. Kõik me nutsime. Ma kallistasin neid mõlemaid ja ma mäletan, kuidas isa ütles mulle "you never were more trouble than you were worth". Ma hakkasin juba minema ja siis veel pöörasin tagasi, et neid kallistada.
Väga õudne tunne oli oma lennuvärava juurde kõndida. Ma nutsin, pea oli tühi, ja südames pitsitas. Kui ma oma värava juures maha istusin, olin ma juba vähe maha rahunenud, aga mul piisas vaid isa kirja avamisest ja esimese rea lugemisest, et taas lahinal nutma puhkeda. Isa oli kirjutanud mulle pika luuletuse.

Lennukis kohtusin juba Kristeniga ja temaga rääkimine tegi olukorra vähe lihtsamaks. Rääkisime eesti-inglise segakeelt.

Chicago lennujaamas kohtusime ka teiste eestlastega ja elevust eesti keele kuulmise pärast oli nii palju, et tunne oli juba päris normaalne. Sealgi rääkisime juttu eesti ja inglise keeles vaheldumisi. Lennul tekkis mul hea idee lugeda seda kirja, mis ema oli mulle kirjutanud ja see ajas mind otseloomulikult nutma jälle. (ma olen seda ka kodus paar korda üle lugenud ja siiamaani ei ole see mul ilma pisarateta õnnestunud).

Lend Frankfurdist Eestisse oli juba väga elevust täis. Rääkisime terve tee asjadest, mida me Eestist igatsesime nagu kohupiim või ehtne kartulipuder. Rääkisime ka peredega kohtumisest ja muust säärasest. Kui siis lennuk lõpuks maandus, olime kõik närvis ja ärevil. Imelik tunne oli sees.

Kui olime kohvrid kätte saanud, siis ei julgenud me Kristeniga kohe inimeste juurde minnagi. Kuidas käituda, kui näed lähedasi üle aasta?
Lõpuks siis võtsime julguse kokku, kallistasime veel üksteist ja sammusime oma seikluse lõppu.

Mulle olid lennujaama tulnud vastu ema, isa, ja mu parimad sõbrad. Aitäh teile kõigile!! Vastu võeti mind väga uhkelt õhupallide, plakati, kohukeste, kalja, ja kiludega. :D ma ise seda väga ei mäleta, sest ma olin väga väsinud lennusõitudest plus ma ei teadnud päris täpselt mida tunda. Ma olin tohutult rõõmus, et taas kõiki kalleid inimesi näha, aga samaaegselt hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, et ma ei näe enda USA perekonda ja sõpru nüüd tükk aega.



kõik minu kohvrid ja kotid...

Eloga

Ragne

Kiku
(sorri, et ma iga pildi peal hiinlane olen, ma olin 3 ööpäeva jooksul 6 tundi maganud)

Elis

Kertu

Kui ma kunagi pildid ema ja isaga ka saan, siis lisan need ka :)

See õhtu oli mul tohutult keeruline eesti keelt rääkida. Ma olin nii väsinud, et mõtlesin tükk aega, kuidas eesti keeles "he/she" öelda. :) Sain kohe päris tigedaks enda peale.
Järgnevate nädalate jooksul olen samu jutte rääkinud ja samu pilte näidanud paljudele sõpradele/tuttavatele ja ilmselt tuleb seda veel mõned korrad teha.
Nüüd saan juba eesti keelega ka hakkama. tihti tuleb ette, et eesti inimesed mind närvi ajavad ja ma võrdlen Eestit USAle. Raske on siia jälle sisse sulanduda. Aga ma saan hakkama!!

Vahetusaasta on siiamaani kindlalt mu elu parim otsus! Ma olen õppinud nii palju! Ma olen ise arenenud tohutult! Ma tean nüüd, mida ma oma elult tahan ja milline inimene ma tahan olla. See aasta avas mulle mitmeid võimalusi, mida mul muidu poleks. Mul on sõbrad ja perekond kahel pool maakera ja kuigi see on tohutult raske, sest ma jään alati ühte kodu igatsema, on see ka suurepärane tunne. Ma olin õnnistatud nii imelise kohaga, kus oma aasta veeta. Ma ei suudaks eales piisavalt tänada Lisat ja Steve, et nad mulle oma kodu avasid ning ka kõiki teisi, kes mulle südamed avasid ja minu jaoks nii olulisteks said! Lahkumine oli raske, aga ma lähen kindlasti tagasi. Jasonville on ja jääb alatiseks minu teiseks koduks, täpselt nagu Crumrinid jäävad alatiseks minu teiseks perekonnaks! Aitäh Ameerika!

Mul ei ole sõnu, et kirjeldada kõike seda, mida see aasta on mulle andnud. Kui keegi, kes mu blogi veel loeb, praegu kahtleb, kas minna vahetusaastale, siis muidugi minge!! See on midagi imelist ja unustamatud ja sõnulkirjeldamatut. Ma ei väida, et see on lihtne. Sest kohati see on väga raske. Te igatsete kodu ja mõtlete, mis kuradi pärast te pidite midagi nii lolli tegema ja kuidas pagana pärast te nüüd hakkam peaksite saama. Ja lõpp on megaraske samuti! Aga see valu ei ole mitte midagi võrreldes kogu selle rõõmu, enesekindluse, kogemuste ja õnne kõrval, mida see aasta pakub. See tunne kui võõrast kohast saab teie kodu ja tundmatutest inimestest teie perekond ja sõbrad. See tunne on imeline! Vahetusaasta ei ole lihtsalt üks aasta sinu elust. See on terve uus elu ühes aastas. See aasta jääb igaveseks osaks sinust! Üheks parimaks osaks sinust!


Aitäh kõigile, kes viitsisid minu segase ja never-in-time blogiga sammu pidada ja mu tegemistest huvi tundsid! Võib juhtuda, et siia blogisse tuleb veel mõni postitus minu edasise elu suhtes, mis puudutab Ameerikat. Kuni selle Ajani aga...

Olge tublid ja ALATI püüelge oma unistuste poole.
Kai :)

2 comments: