Tuesday, August 5, 2014

Lahkumine


Ma siis alustan jälle sellega, et vabandan nii hilise postituse pärast. Tõesti varem ei jõudnud.

Igastahes, viimased päevad olid kohutavalt kurvad. Ma vist ei olegi varem oma elus 3 päeva jooksul nii palju nutnud.

23. Juunil käisime Christianiga Walmartist läbi, et ma saaksin osta koju kaasa komme ja lennukisse raamatu, mida lugeda. Käisime ka viimast korda Taco Bellis. Hiljem vaatasime Harry Potteri viimased osad ära.

Järgmisel päeval külastasime mitmeid mulle väga tähtsaid inimesi. Kõigi jaoks oli mul ka kingituseks mõni koolis tehtud keraamikaprojekt, kiri, raamat eestist ja ka Eesti šokolaadi. Esimesena veetsime aega vanaema juures. See läks üsna valutult, sest mu vanavanemad olid ikka toredad ja rõõmsameelsed nagu nad alati on. Järgmisena kohtusime minu tädi ja onuga. Rääkisime pisut juttu, andsime kingid üle, kallistasime ja jätsime nägemiseni. Viimasena külastasime Christiani vanemaid. Nende kodust sai mulle justkui teine Ameerika kodu ja perekond, sest ma veetsin seal väga palju aega. Nad on nii toredad, külalislahked ja armastavad. Ta ema loomulikult nuttis, sest ta on väga emotsionaalne inimene. Samuti oli ta mulle kirja kirjutanud, mis loomulikult mind ka nutma ajas.

Tagasi koju jõudes andis ema mulle kätte scrap booki, mille ta mulle koostanud oli. See oli väga võimas, ja see võttis tal palju aega ja unetuid öötunde. Lisan siia ka näiteks pilte mõndadest lehekülgedest.
America - Land that I Love

esimene lehekülg - välja lõigatud katked minu vahetuspere kirjast; pilt, mis oli minu yfu profiilis; pildid Eesti asukoha kohta...
ehk siis how it all began

random

prom ja osariigi meistrid pesapallis

kiriku noortegrupp

võrkpall ja sõbrad

lõppu oli ema pannud kõik ülejäänud pildid ja ajaleheartiklid korvpallist, mis vanaema oli alles jätnud

Lisa tegi väga suure töö ära, et kogu mu vahetusaasta mälestused kokku koguda ühte väga paksu raamatusse. Pole vist tarvis mainida, et ma nutsin.

Seejärel tuli see osa õhtust, kus mei´le jõudis päriselt kohale, et ma homme juba lendan.  Christian jäi jälle meile niiet järgnevad tunnid möödusid vaheldumisi pakkides (või üritades pakkida) ja nuttes. Kuidas sa pakid terve oma elu kokku??? See võttis mulle ikka mitmeid tuned aega ja ma pakkisin oma kotte ümber 4 korda. Lõpuks õnnestus mul kotid niimoodi kokku saada, et üks suur pagas kaalus 49.5 poundi ja teine 49.8 poundi. (50 poundi on lubatud). Mul oli ka kaks käsipagasit, mis ilmselt ületasid kõik kaalu ja suuruse piirid, aga sellest ma enam ei viitsinud hoolida ja õnneks sellega ka mingeid jamasid ei tekkinud mul.

Kui ma olin kotid enam-vähem kokku saanud, siis otsustasin ma, et ma ei taha viimast ööd niimoodi nuttes veeta. Niisiis läksime me Christianiga kl 3 öösel kööki küpsiseid küpsetama. Loomulikult oli täiesti võimatu seda vaikselt teha, aga kedagi me siiski üles ei ajanud (niipalju kui mina tean). Küpsistele kirjutasime peale tähed, millest tulid kokku sõnad "Thank you!". Küpsised koos teiste kingituste ja kirjadega kõigile pereliikmetele jätsime laua peale, et mu pere saaks need hommikul avastada.
Siis vaatasime veel filmi ja hommikupoole jõudsime ka paar tundi magada.

Hommik oli väga-väga kurb ja läks tohutult kiiresti. Juba oli käes hetk, mil vedasime mu pagasi autosse. Ma ei mäletagi õieti, mida mu vennad mulle ütlesid, kui ma neid esikus kallistasin. Ja Christianigagi sai hüvasti jäetud väga kiirelt. Juba istusin ma autos ja vaatasin, kuidas ma sõidan minema maja juurest, mis mulle vähema kui aasta ajaga nii lähedaseks sai. Sel hetkel ma väga midagi ei mõelnud ega tundnud. See ei jõudnud päriselt veel kohale, et ma ei lähe sinna õhtul tagasi. Ainus asi, mida ma praegu kindlalt mäletan, on see, et ma nutsin. Isegi praegu toob sellest kirjutamine pisarad silma. Seda tunnet on väga raske mõista inimesel, kes ei ole kunagi kodust lahkunud teadmata, millal ta sinna tagasi minna saab.

Lennujaama tulid minuga kaasa ainult ema ja isa. Check-inis läks meil nii kaua aega, et hüvastijätuks väga aega ei jäänudki. Kõndisime sinna maani, kust said edasi minna vaid piletiga reisijad koos. Siis adsid ema ja isa mõlemad mulle üle kirjad, mille nad olid mulle kirjutanud ja ema andis mulle ka kingituse. Kõik me nutsime. Ma kallistasin neid mõlemaid ja ma mäletan, kuidas isa ütles mulle "you never were more trouble than you were worth". Ma hakkasin juba minema ja siis veel pöörasin tagasi, et neid kallistada.
Väga õudne tunne oli oma lennuvärava juurde kõndida. Ma nutsin, pea oli tühi, ja südames pitsitas. Kui ma oma värava juures maha istusin, olin ma juba vähe maha rahunenud, aga mul piisas vaid isa kirja avamisest ja esimese rea lugemisest, et taas lahinal nutma puhkeda. Isa oli kirjutanud mulle pika luuletuse.

Lennukis kohtusin juba Kristeniga ja temaga rääkimine tegi olukorra vähe lihtsamaks. Rääkisime eesti-inglise segakeelt.

Chicago lennujaamas kohtusime ka teiste eestlastega ja elevust eesti keele kuulmise pärast oli nii palju, et tunne oli juba päris normaalne. Sealgi rääkisime juttu eesti ja inglise keeles vaheldumisi. Lennul tekkis mul hea idee lugeda seda kirja, mis ema oli mulle kirjutanud ja see ajas mind otseloomulikult nutma jälle. (ma olen seda ka kodus paar korda üle lugenud ja siiamaani ei ole see mul ilma pisarateta õnnestunud).

Lend Frankfurdist Eestisse oli juba väga elevust täis. Rääkisime terve tee asjadest, mida me Eestist igatsesime nagu kohupiim või ehtne kartulipuder. Rääkisime ka peredega kohtumisest ja muust säärasest. Kui siis lennuk lõpuks maandus, olime kõik närvis ja ärevil. Imelik tunne oli sees.

Kui olime kohvrid kätte saanud, siis ei julgenud me Kristeniga kohe inimeste juurde minnagi. Kuidas käituda, kui näed lähedasi üle aasta?
Lõpuks siis võtsime julguse kokku, kallistasime veel üksteist ja sammusime oma seikluse lõppu.

Mulle olid lennujaama tulnud vastu ema, isa, ja mu parimad sõbrad. Aitäh teile kõigile!! Vastu võeti mind väga uhkelt õhupallide, plakati, kohukeste, kalja, ja kiludega. :D ma ise seda väga ei mäleta, sest ma olin väga väsinud lennusõitudest plus ma ei teadnud päris täpselt mida tunda. Ma olin tohutult rõõmus, et taas kõiki kalleid inimesi näha, aga samaaegselt hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, et ma ei näe enda USA perekonda ja sõpru nüüd tükk aega.



kõik minu kohvrid ja kotid...

Eloga

Ragne

Kiku
(sorri, et ma iga pildi peal hiinlane olen, ma olin 3 ööpäeva jooksul 6 tundi maganud)

Elis

Kertu

Kui ma kunagi pildid ema ja isaga ka saan, siis lisan need ka :)

See õhtu oli mul tohutult keeruline eesti keelt rääkida. Ma olin nii väsinud, et mõtlesin tükk aega, kuidas eesti keeles "he/she" öelda. :) Sain kohe päris tigedaks enda peale.
Järgnevate nädalate jooksul olen samu jutte rääkinud ja samu pilte näidanud paljudele sõpradele/tuttavatele ja ilmselt tuleb seda veel mõned korrad teha.
Nüüd saan juba eesti keelega ka hakkama. tihti tuleb ette, et eesti inimesed mind närvi ajavad ja ma võrdlen Eestit USAle. Raske on siia jälle sisse sulanduda. Aga ma saan hakkama!!

Vahetusaasta on siiamaani kindlalt mu elu parim otsus! Ma olen õppinud nii palju! Ma olen ise arenenud tohutult! Ma tean nüüd, mida ma oma elult tahan ja milline inimene ma tahan olla. See aasta avas mulle mitmeid võimalusi, mida mul muidu poleks. Mul on sõbrad ja perekond kahel pool maakera ja kuigi see on tohutult raske, sest ma jään alati ühte kodu igatsema, on see ka suurepärane tunne. Ma olin õnnistatud nii imelise kohaga, kus oma aasta veeta. Ma ei suudaks eales piisavalt tänada Lisat ja Steve, et nad mulle oma kodu avasid ning ka kõiki teisi, kes mulle südamed avasid ja minu jaoks nii olulisteks said! Lahkumine oli raske, aga ma lähen kindlasti tagasi. Jasonville on ja jääb alatiseks minu teiseks koduks, täpselt nagu Crumrinid jäävad alatiseks minu teiseks perekonnaks! Aitäh Ameerika!

Mul ei ole sõnu, et kirjeldada kõike seda, mida see aasta on mulle andnud. Kui keegi, kes mu blogi veel loeb, praegu kahtleb, kas minna vahetusaastale, siis muidugi minge!! See on midagi imelist ja unustamatud ja sõnulkirjeldamatut. Ma ei väida, et see on lihtne. Sest kohati see on väga raske. Te igatsete kodu ja mõtlete, mis kuradi pärast te pidite midagi nii lolli tegema ja kuidas pagana pärast te nüüd hakkam peaksite saama. Ja lõpp on megaraske samuti! Aga see valu ei ole mitte midagi võrreldes kogu selle rõõmu, enesekindluse, kogemuste ja õnne kõrval, mida see aasta pakub. See tunne kui võõrast kohast saab teie kodu ja tundmatutest inimestest teie perekond ja sõbrad. See tunne on imeline! Vahetusaasta ei ole lihtsalt üks aasta sinu elust. See on terve uus elu ühes aastas. See aasta jääb igaveseks osaks sinust! Üheks parimaks osaks sinust!


Aitäh kõigile, kes viitsisid minu segase ja never-in-time blogiga sammu pidada ja mu tegemistest huvi tundsid! Võib juhtuda, et siia blogisse tuleb veel mõni postitus minu edasise elu suhtes, mis puudutab Ameerikat. Kuni selle Ajani aga...

Olge tublid ja ALATI püüelge oma unistuste poole.
Kai :)

Wednesday, July 9, 2014

Viimased nädalad

No tere jälle! Ma tean küll, et olen lootusetult hiljaks jäänud selle blogiga! Aga mul on veel ühtteist kirjutada niiet pidage lõpuni vastu! ;)

Alustan kirjutamist 12 juunist, mis on kaks päeva peale seda, kui me perega reisilt tagasi jõudsime. Sellel päeval toimus Christiani väikevendadel Sawyeril ja Levil minipesapallipidu. See toimus Lintoni basseini ääres niiet me Christianiga käisime neid valvamas. Hiljem käisime Walmartis ja kuskil kiirtoidurestoranis söömas lol.

13. juunil (reedel) toimus vanaema juures Marlene sünnipäevalõunasöök. Marlene sünnipäev on muidu 14 juuni. See oli mu viimane sööming vanaema juures. :'(
Hiljem sama päev toimus Shakamak pargis pesapallipoiste auks piknik/pidu. Ilm oli vapustav. Mängisime cornholei, pesapalli tennisepalliga ja käisime seltskonnaga hayridel. Hayride on see kui traktori taha pannakse käru, kus inimesed istuvad heinast tehtud istmete peal ja niimoosi sõidetakse lõbu pärast ringi. :D (ainult Ameerika lol). Nalja sai ja seltskond oli loomulikult väga tore nagu alati!

14. Juunil oli Marlene sünnipäev!! Pidu see päev ei toimunud. Selle asemel käisime vaatamas pesapalli poiste osariigi poolfinaali mängu. Sõitsime sinna Sydney, Jordani ja Jordani õega. Ilm oli kohutavalt palav. Poisid oskasid mängu ka lõpmatuseni pingeliseks viia. Tavalise 7 inningu lõpus (võiks võrrelda normaalaja lõpuga) oli seis 0:0. Kaheksandas inningus me poistel õnnestus aga skoorida ja me võitsime 1:0!!! Järgmisel nädalavahetus mängime osariigifinaalis!!! :D
Kui poised tagasi linna jõudsid, siis korraldati läbi linna jälle paraad tuletõrje- ja poliseiautode saatel. Poisid ise ja treenerid tulid bussist välja et kõigiga kätt suruda. Õhtul toimus pidu treeneri majas JÄLLE!

tiim kõnnib läbi linna, et kõigil kätt suruda
tuletõrjeauto vilkuritega on ka näha, lärm oli kõva
 
15. Juunil toimus Malrene sünnipäeva- ja lahkumispidu Shakamak pargis. Sõime, mängisime cornholei.
 
16. Juunit alustasime basseinis ujumisega (alati hea algus suurepäevasele päevale lol). Hiljem käisime Christiani, Jordani ja Sophiaga Terre Hautes "22 jump street"-i vaatamas. Peale filmi sõime jäätis ühes neist USA imelistest jäätisekohvikutest.
 
17. Juuni oli viimane kord, kui mina ja Sydney terve päeva koos veetsime. Aga see oli suurepärane päev!! Sõitsime Lintonisse, et juua frappeis ja siis šhoppasime Walmartis ja kuna me mõlemad olime slap happyd (see tuju, kui absoluutselt kõik asjad sind naerma ajavad) siis oli meil loomulikult väga lõbus. Ostsime kollase lille ja läksime istutasime selle kiriku ette. :D
 
kohvi joomas

meie kollane lill :)

 
Hiljem tegime pesapallipoiste toestuseks lina. Meil oli linnas selline traditsioon, et inimesed kirjutasid suurte valgete linade peale lauseid nagu "Let's go Lakers" või "Take that State" või "Those Lakers" jne. Seda tehti, et näidata oma toetust ja edu soovida.
 
meie lina! All numbrid on nende mängijate numbrid, kellele on see viimane aasta ja 26 on peatreeneri number, kes on nende treener olnud ilmatukaua aga see on tema viimane aasta samuti.

riputasime lina linna üles. Kvaliteet on õudne, sest see oli hilja õhtul ja telefoniga tehtud pilt :)
 
 
18. Juuni oli päev, mil Marlene tagasi Saksamaale sõitis. Kuigi me Marlene liiga lähedased ei olnud, oli see siiski väga kurb. Me kõik nutsime lennujaamas. Kohutav oli vaadata teda minema kõndides, teades, et vaid nädala pärast olen see mina.
 
sõit lennujaama
 
Hiljem õhtul vaatasime Christianiga filmi.
 
19. Juunil toimus minu lahkumispidu. Terve päev kulus õhtu ettevalmistamiseks. Puhastasime isaga lõkkeplatsi ja selle ümbruse heinast, mille isa eelmisel päeval oli ära niitnud. Panime üles cornholei ja sulgpallivõrgu. Brady pani üles lõkke ja hiljem ka süütas selle meie jaoks. Käisin linnas poes, et osta süüa ja juua. Ilm oli kohutavalt palav! Peost mul pilte pole, sest ei olnud aega teha. :( Aga see oli väga tore ja kurb samaaegselt. Kohale tulid kõik lähemad sõbrad, noortegrupp, mõned sõbrad koolist ja tüdrukud korvpalli ja softpalli tiimidest. Mitmed inimesed kinkisid mulle kaardid või kingitused või lihtsalt ütlesid kui väga nad mind igatsema hakkavad. See oli väga armas. Me Christianiga võitsime cornhole'is Garrenit ja Scottyt kahel korral, mis on ajalooline sündmus haha. :D Nad on meistrid! Kui enamus inimesi lahkusid, siis istusime me Christiani, Joshi, Jordani ja Austiniga veel tükk aega laua ääres, sõime, kuulasime muusikat ja rääkisime juttu. Kui ka nemad lahkusid istusime Christianiga kella kolmeni öösel lõkke ääres. Oli ka nutmist, sest ma kuulasin laulu, mille Christiani isa ja Christian mulle kirjutasid. Ta isa on muusikaline geenius. Ta laulab, kirjutab muusikat, mängib kõikvõimalike instrumente ja lõpuks paneb kõik need arvutis kokku, niiet laulud saavad valmis. Igastahes kirjutasid nad mulle laulu, mille nimetasid "Hüvasti". Laul ise oli inglise keeles muidugi. Kõik sõnad olid nii tõesed ja see oli suurepärane laul! Ei ole just palju inimesi, kellele laul kirjutatakse, niiet see oli võimas tunne, aga kohutavalt kurb ka.
 
20. Juunil tulid Megan, Diamond, Lenzie ja Max (lähimad sõbrad sporditiimidest) mulle külla ja me mängisime lauamängu "Apples to apples", tegime ja sõime pitsat, ning vaatasime filmi (mis pidi olema noortekas, aga kujunes välja õudukaks haha). Tore oli nendega veel üks kord enne lahkumist aega veeta!
21. Juuni oli osariigi finaali päev pesapallis!!!! Mäng toimus profiväljakul ja sinna kogunes peaaegu terve Jasonville. See linn on nii sporti toetav lihtsalt! Mäng oli taaskord pingeline, aga ME VÕITSIME!!!! See on suurim võit, mis keskkooli sportides üldse saab olla USAs. Meie kool oli terve Indiana osariigi meister 1A koolide pesapallis. Inimsed tribüünidel kisasid, hüppasid üles-alla jne. See oli võimas tunne. Ma olen tohutult uhke, et Jasonville on mu kodu!!
 
tegime meie linage ka veel valges pilti
 
linna lõpus oli lina tekstiga "last one to leave turn the lights off" mis viitab sellele, et terve linn sõidab mängule
 
pilt tehtud hetk peale võitu!!

Sydneyga

Sophiaga

ehtsad emotsioonid!

mängisime Rockville vastu

Victory field oli väga ilus :)
 
nõupidamine
 

Christian
 
treeneri vorm riputati platsi kõrvale võidu auks

Christian ja Brett (seniorid)



Osariigi meistrid!!
 
 
Otseloomulikult toimus linnas taas paraad ja peale seda koolis kogunemine, kus räägiti mängijatest, fännidest ja treeneritest/abilistest. Kohal oli ka ajakirjandus, et treeneriga intervjuu teha. Ma pole kunagi varem koolivõimlas korraga niipalju inimesi näinud.
 
paraad

täistopitud kooliparkla lol

inimesi täis võimla (andke andeks kvaliteet)

pesapallitiim
 
Treeneri juures peol aeti treeneri vuntsid maha, sest treener olevat lubanud võidu korral seda teha. :D
 
See õhtu oli viimane õhtu kui ma Jordanit ja Sydneyt nägin, sest nad sõitsid esmaspäeva hommikul CIYle noortegrupiga. Väga kurb oli head aega öelda.
 
22. Juunil (pühapäeval) sõistime Christianiga St. Louisesse profipesapallimängule. See oli vapustavalt tore päev!
 
Staadion

jõudsime nii vara, et nägime tühja staadiumit! See oli hiiglaslik ja nii ilus.

mängust endast ka üks pilt
 
Pitcher viskas palli 97 miili tunnis mis on 156 km/h!!!!!!
 

imeilus vaade linnale staadiumilt :)
 
Meie toetatav tiim küll kahjuks kaotas, aga mäng oli hea sellegipoolest. Hiljem jalutasime "Gateway arch"-i juurde, mis viimasel pildil ka paistab. St. Louis on tuntud kui esimene linn Ameerika läänes. Kui Californias suur kullapalavik oli, siis kõik rändurid tulid läbi selle linna ja siit California poole. Öeldi, et kui St Louisest läbi oled sõitnud, siis oled omapäi, sest see oli viimane linn. niisiis hakati seda kutsuma "Väravaks Läände". Seepärast ehitati hiiglaslik kaar, mida hakati kutsuma gateway arch (väravakaar). Kaar valmis aastatel 1963 kuni 1964. See on 192 meetrit kõrge ja sama lai. Tänapäeval on see turismiatraktsioon. On võimalik minna kaare tippu. Seda me ka tegime!
 
kaare tippu saab sõita selliste väikeste vagunitega


see on vaade tipust otse alla. Need imepisikesed valged täpid on inimesed kaugel all.

vaade linnale

kätte paistis pesapallistaadium, kus me eelnevalt olime


Mississippi jõgi
 
Sõime õhtust McDonalds'is, kus meid ümbritsesid vaid tumedanahalised ja siis sõitsime tagasi kolme tunni kaugusesse kodulinna. :) See oli amazing päev!!
 
 
Järgmised päevad olid juba täis hüvasti jätmisi, nutmist ja pakkimist. Sellest kõigest ja ka kojujõudmisest kirjutan järgmises postituses! Selle postiga võib vähe aega võtta, aga küll ma selle ükskord tehtud saan!
 
Päikest!
Kai :)