Wednesday, July 9, 2014

Viimased nädalad

No tere jälle! Ma tean küll, et olen lootusetult hiljaks jäänud selle blogiga! Aga mul on veel ühtteist kirjutada niiet pidage lõpuni vastu! ;)

Alustan kirjutamist 12 juunist, mis on kaks päeva peale seda, kui me perega reisilt tagasi jõudsime. Sellel päeval toimus Christiani väikevendadel Sawyeril ja Levil minipesapallipidu. See toimus Lintoni basseini ääres niiet me Christianiga käisime neid valvamas. Hiljem käisime Walmartis ja kuskil kiirtoidurestoranis söömas lol.

13. juunil (reedel) toimus vanaema juures Marlene sünnipäevalõunasöök. Marlene sünnipäev on muidu 14 juuni. See oli mu viimane sööming vanaema juures. :'(
Hiljem sama päev toimus Shakamak pargis pesapallipoiste auks piknik/pidu. Ilm oli vapustav. Mängisime cornholei, pesapalli tennisepalliga ja käisime seltskonnaga hayridel. Hayride on see kui traktori taha pannakse käru, kus inimesed istuvad heinast tehtud istmete peal ja niimoosi sõidetakse lõbu pärast ringi. :D (ainult Ameerika lol). Nalja sai ja seltskond oli loomulikult väga tore nagu alati!

14. Juunil oli Marlene sünnipäev!! Pidu see päev ei toimunud. Selle asemel käisime vaatamas pesapalli poiste osariigi poolfinaali mängu. Sõitsime sinna Sydney, Jordani ja Jordani õega. Ilm oli kohutavalt palav. Poisid oskasid mängu ka lõpmatuseni pingeliseks viia. Tavalise 7 inningu lõpus (võiks võrrelda normaalaja lõpuga) oli seis 0:0. Kaheksandas inningus me poistel õnnestus aga skoorida ja me võitsime 1:0!!! Järgmisel nädalavahetus mängime osariigifinaalis!!! :D
Kui poised tagasi linna jõudsid, siis korraldati läbi linna jälle paraad tuletõrje- ja poliseiautode saatel. Poisid ise ja treenerid tulid bussist välja et kõigiga kätt suruda. Õhtul toimus pidu treeneri majas JÄLLE!

tiim kõnnib läbi linna, et kõigil kätt suruda
tuletõrjeauto vilkuritega on ka näha, lärm oli kõva
 
15. Juunil toimus Malrene sünnipäeva- ja lahkumispidu Shakamak pargis. Sõime, mängisime cornholei.
 
16. Juunit alustasime basseinis ujumisega (alati hea algus suurepäevasele päevale lol). Hiljem käisime Christiani, Jordani ja Sophiaga Terre Hautes "22 jump street"-i vaatamas. Peale filmi sõime jäätis ühes neist USA imelistest jäätisekohvikutest.
 
17. Juuni oli viimane kord, kui mina ja Sydney terve päeva koos veetsime. Aga see oli suurepärane päev!! Sõitsime Lintonisse, et juua frappeis ja siis šhoppasime Walmartis ja kuna me mõlemad olime slap happyd (see tuju, kui absoluutselt kõik asjad sind naerma ajavad) siis oli meil loomulikult väga lõbus. Ostsime kollase lille ja läksime istutasime selle kiriku ette. :D
 
kohvi joomas

meie kollane lill :)

 
Hiljem tegime pesapallipoiste toestuseks lina. Meil oli linnas selline traditsioon, et inimesed kirjutasid suurte valgete linade peale lauseid nagu "Let's go Lakers" või "Take that State" või "Those Lakers" jne. Seda tehti, et näidata oma toetust ja edu soovida.
 
meie lina! All numbrid on nende mängijate numbrid, kellele on see viimane aasta ja 26 on peatreeneri number, kes on nende treener olnud ilmatukaua aga see on tema viimane aasta samuti.

riputasime lina linna üles. Kvaliteet on õudne, sest see oli hilja õhtul ja telefoniga tehtud pilt :)
 
 
18. Juuni oli päev, mil Marlene tagasi Saksamaale sõitis. Kuigi me Marlene liiga lähedased ei olnud, oli see siiski väga kurb. Me kõik nutsime lennujaamas. Kohutav oli vaadata teda minema kõndides, teades, et vaid nädala pärast olen see mina.
 
sõit lennujaama
 
Hiljem õhtul vaatasime Christianiga filmi.
 
19. Juunil toimus minu lahkumispidu. Terve päev kulus õhtu ettevalmistamiseks. Puhastasime isaga lõkkeplatsi ja selle ümbruse heinast, mille isa eelmisel päeval oli ära niitnud. Panime üles cornholei ja sulgpallivõrgu. Brady pani üles lõkke ja hiljem ka süütas selle meie jaoks. Käisin linnas poes, et osta süüa ja juua. Ilm oli kohutavalt palav! Peost mul pilte pole, sest ei olnud aega teha. :( Aga see oli väga tore ja kurb samaaegselt. Kohale tulid kõik lähemad sõbrad, noortegrupp, mõned sõbrad koolist ja tüdrukud korvpalli ja softpalli tiimidest. Mitmed inimesed kinkisid mulle kaardid või kingitused või lihtsalt ütlesid kui väga nad mind igatsema hakkavad. See oli väga armas. Me Christianiga võitsime cornhole'is Garrenit ja Scottyt kahel korral, mis on ajalooline sündmus haha. :D Nad on meistrid! Kui enamus inimesi lahkusid, siis istusime me Christiani, Joshi, Jordani ja Austiniga veel tükk aega laua ääres, sõime, kuulasime muusikat ja rääkisime juttu. Kui ka nemad lahkusid istusime Christianiga kella kolmeni öösel lõkke ääres. Oli ka nutmist, sest ma kuulasin laulu, mille Christiani isa ja Christian mulle kirjutasid. Ta isa on muusikaline geenius. Ta laulab, kirjutab muusikat, mängib kõikvõimalike instrumente ja lõpuks paneb kõik need arvutis kokku, niiet laulud saavad valmis. Igastahes kirjutasid nad mulle laulu, mille nimetasid "Hüvasti". Laul ise oli inglise keeles muidugi. Kõik sõnad olid nii tõesed ja see oli suurepärane laul! Ei ole just palju inimesi, kellele laul kirjutatakse, niiet see oli võimas tunne, aga kohutavalt kurb ka.
 
20. Juunil tulid Megan, Diamond, Lenzie ja Max (lähimad sõbrad sporditiimidest) mulle külla ja me mängisime lauamängu "Apples to apples", tegime ja sõime pitsat, ning vaatasime filmi (mis pidi olema noortekas, aga kujunes välja õudukaks haha). Tore oli nendega veel üks kord enne lahkumist aega veeta!
21. Juuni oli osariigi finaali päev pesapallis!!!! Mäng toimus profiväljakul ja sinna kogunes peaaegu terve Jasonville. See linn on nii sporti toetav lihtsalt! Mäng oli taaskord pingeline, aga ME VÕITSIME!!!! See on suurim võit, mis keskkooli sportides üldse saab olla USAs. Meie kool oli terve Indiana osariigi meister 1A koolide pesapallis. Inimsed tribüünidel kisasid, hüppasid üles-alla jne. See oli võimas tunne. Ma olen tohutult uhke, et Jasonville on mu kodu!!
 
tegime meie linage ka veel valges pilti
 
linna lõpus oli lina tekstiga "last one to leave turn the lights off" mis viitab sellele, et terve linn sõidab mängule
 
pilt tehtud hetk peale võitu!!

Sydneyga

Sophiaga

ehtsad emotsioonid!

mängisime Rockville vastu

Victory field oli väga ilus :)
 
nõupidamine
 

Christian
 
treeneri vorm riputati platsi kõrvale võidu auks

Christian ja Brett (seniorid)



Osariigi meistrid!!
 
 
Otseloomulikult toimus linnas taas paraad ja peale seda koolis kogunemine, kus räägiti mängijatest, fännidest ja treeneritest/abilistest. Kohal oli ka ajakirjandus, et treeneriga intervjuu teha. Ma pole kunagi varem koolivõimlas korraga niipalju inimesi näinud.
 
paraad

täistopitud kooliparkla lol

inimesi täis võimla (andke andeks kvaliteet)

pesapallitiim
 
Treeneri juures peol aeti treeneri vuntsid maha, sest treener olevat lubanud võidu korral seda teha. :D
 
See õhtu oli viimane õhtu kui ma Jordanit ja Sydneyt nägin, sest nad sõitsid esmaspäeva hommikul CIYle noortegrupiga. Väga kurb oli head aega öelda.
 
22. Juunil (pühapäeval) sõistime Christianiga St. Louisesse profipesapallimängule. See oli vapustavalt tore päev!
 
Staadion

jõudsime nii vara, et nägime tühja staadiumit! See oli hiiglaslik ja nii ilus.

mängust endast ka üks pilt
 
Pitcher viskas palli 97 miili tunnis mis on 156 km/h!!!!!!
 

imeilus vaade linnale staadiumilt :)
 
Meie toetatav tiim küll kahjuks kaotas, aga mäng oli hea sellegipoolest. Hiljem jalutasime "Gateway arch"-i juurde, mis viimasel pildil ka paistab. St. Louis on tuntud kui esimene linn Ameerika läänes. Kui Californias suur kullapalavik oli, siis kõik rändurid tulid läbi selle linna ja siit California poole. Öeldi, et kui St Louisest läbi oled sõitnud, siis oled omapäi, sest see oli viimane linn. niisiis hakati seda kutsuma "Väravaks Läände". Seepärast ehitati hiiglaslik kaar, mida hakati kutsuma gateway arch (väravakaar). Kaar valmis aastatel 1963 kuni 1964. See on 192 meetrit kõrge ja sama lai. Tänapäeval on see turismiatraktsioon. On võimalik minna kaare tippu. Seda me ka tegime!
 
kaare tippu saab sõita selliste väikeste vagunitega


see on vaade tipust otse alla. Need imepisikesed valged täpid on inimesed kaugel all.

vaade linnale

kätte paistis pesapallistaadium, kus me eelnevalt olime


Mississippi jõgi
 
Sõime õhtust McDonalds'is, kus meid ümbritsesid vaid tumedanahalised ja siis sõitsime tagasi kolme tunni kaugusesse kodulinna. :) See oli amazing päev!!
 
 
Järgmised päevad olid juba täis hüvasti jätmisi, nutmist ja pakkimist. Sellest kõigest ja ka kojujõudmisest kirjutan järgmises postituses! Selle postiga võib vähe aega võtta, aga küll ma selle ükskord tehtud saan!
 
Päikest!
Kai :)